Queenstownis toimunust

Kuna eelmised abilised olid olnud noored nolgid sõna kehvemas mõttes, ei olnud Marki kaasa Michelle eriti reipas olekus – tüübid olid tulnud Queenstowni piirkonda põhjusel, miks noored siia peamiselt tulevad – selleks, et pidu panna ja ekstreemspordiga tegeleda. Miks siis mitte proovida samas tasuta majutust ja toitu hankida.

Markil ja Michellel oli meeldivalt suur maalapp erinevate soppidega, kuhu oli ära mahutatud kolm elamist. Välja üüritud suur kahekordne peamaja, väike suvilajupp, mis peamajast paar aastat tagasi ära lõigatud ning alla orgu paigutatud ning veel üks maja, mis eelmisel aastal jõulude paiku naabritelt ostetud, juppideks tehtud ning kohale tassitud. Lisaks hankis ta naabritelt ühe räämas kuurmaja, mis kahes jupis kohale oli tassitud ning mis kunagi olnud kullakaevajate päralt kui nood mägedes töötama pidid.

Nagu Mark hiljem meile rääkis, oli plaan teha kaks üürimaja ning ise elada kolmandas, võimaldades seeläbi teha võimalikult vähe tööd ning saadavast tulust tekitada reisifondi. Kuurmaja jupid aga olid sellise suurusega, et neid võis järelhaagiste peale panna ning transportida sinna kuhu iganes neid soov tassida on. Et saaks vanaduspõlves mööda Uus-Meremaad reisida või nii.

Meid paigutati elama nn uude majja, mis oli küll päris hubane ja soe, aga ilma tsiviliseeritud eluks vajalike elementideta (vee ja tualetita ning elekter ühe pikendusjuhtmega üle heinamaa). Kuna niikuinii käisime seal ainult magamas, siis me sellest eriti ei hoolinud.

Michelle on loomult leebe, sõbralik ja natukene muretseja tüüpi, ametilt aga tegeles varem bussi-, traktori- ja rekkarooli keeramisega. Kui meie sinna saabusime, oli ta siiski juba veidi aega tervist parandamas ning seetõttu oma ameteid aktiivselt ei praktiseerinud. Küll aga oli tal rääkida nii mõnigi lõbus-põnev seik oma töö kohta. Alates bussijuhi gabariiditunnetusest lõpetades pidurdusmaa ja Queenstowni tänavate kitsaskohtadega. Peale vaadates poleks ealeski arvanud, et selline õbluke naisterahvas on suurte masinatega sina peal.

Marki elukutset on ühe lausega keeruline öelda. Ta on väljaõppelt puusepp/ehitaja, aga alates 24. eluaastast teeninud raha maalimisega. Lisaks on tal muidugi kullakaevandus. Puusepaoskus võimaldas tal ehitada peamaja ja suvila, nüüd olime talle abiks ostetud majajuppide kõpitsemisel ning kuurmaja elamiskõlblikuks tegemisel. Kuldsete kätega mees igatahes, igas mõttes. Kui ta just end poriseks ei teinud. Sest ta oli kõige muretum mees maamuna peal mis mustaks saamist puudutas. Igasuguse ilmaga tatsas ta naerulsui läbi mudamülgaste ja porilompide, nii et nägi pidevalt välja nagu sookoll. Ja välja nägi ta (ka ta enda sõnul) justkui Einsteini noorem vend – hallid lokid lehvimas tuules kui ta ringi tuuseldas.

Pererahval on mitukümmend lammast, kass, koer, hobune, kanad ning tehniliselt võttes ka üks part, kes üritas end pidevalt perekonda sokutada. Umbes viie versta kaugusel on neil hiigelsuur karjamaa, kus lehmad, üks jäär ning hirved. Muidugi elutsevad seal ka jänesed, keda peresõbrad aeg-ajalt jahtimas käivad. Karjamaa on hästi künklik ning sealt avaneb vaade suusakuurort Coroneti mäetipule.

Lisaks pudulojustele elab Marki ja Michelle’iga koos nende 17 aastane poeg, kes alustas äsja kutsekooliteed ja töötas vabadel päevadel Marki ühe täiskasvanud poja juures, kellel on maastikukujundusfirma. Jeremy oli vanematele muidugi täielik peavalu, sest nagu nagad ikka, tahtis ta ringi poosetada ja vastutustundetult käituda. Aga meile ta meeldis ja ju oli põhjuseks see, et meenutas meile natukene meie omi nooremaid vendasid. Ühel õhtul ennast ööklubisse sättides tuli Jeremy koju riideid vahetama, sest õhtu eesmärgiks oli tüdrukuid lantida. K arvates ei oleks esmalt selga pandud kostüümiga üldse lööki olnud, mispeale too oma riided veelkord ära vahetas. Jeremy polnud Eestist mitte midagi kuulnud ja küsis, et kuis meil seal ka elu on, et kas meil telekaid jmt asju on. Me muidugi naersime selle küsimuse peale laginal ja ütlesime, et jah ega koopas elades pole lihtne Skype’i leiutada.

Peamiselt töötasime koos Markiga. Kuigi ta oli meile mõista andnud, et ta ootab meilt iseseisvust, siis Michelle sõnul töötas ta kogu aeg meiega koos, sest me meeldisime talle :). K võttis muude tööde seas enda kohustuseks Michelle’i kanade ja köögiviljaaiaga aidata, sest see oli puhta umbrohtu kasvanud. Muidugi vajas hoolt ka peamaja meeletult suur aed, aga seda tegime kolmekesi koos Michelle’iga, kui Markil oli kukil ühe maastikumaali lõpetamine, sest klient USAst oli seda kaema tulemas.

Teiseks suureks tööks oli veesüsteemi parandamine ja puhastamine. Ühel pealelõunal kui olime Marki koju maalima jätnud, läksime Michelle’iga kaubanduskeskusesse toiduvarusid täiendama. Tagasi tulles jäi R’le silma, et ekskavaatorit pole enam õue peal. Uudishimutsedes ronisime autost välja ning läksime uurima, mis Markil plaanis. Leidsime ta ojakese kaldalt kurjami näoga kühveldamas. Ei polevat ta saanud rahulikult töötada kuniks veesüsteem toimima saadud. Vaatepilt muidugi jällegi väga naljakas, sest Mark oskas hästi nägusid ja häälitsusi teha, et meid lõbustada. Vahepeal ronis ta hiidmasinast välja ning tormas allikat otsima, vajudes vahepeal põlvist saadik mudasse, oma plätudest hoolimata. Kohati jättis ta meile hullu teadlase mulje, kes omaette rääkides ringi tuiab ning miskit haub. Igatahes oli meil pidevalt nalja kui palju.

Kui olime torud ja ühendused igalt poolt välja kaevanud, ronisime kõik peale Marki suurde tühjaks pumbatud veetünni ning kukkusime seda seest puhtaks nühkima. Mark muidugi tundis natukene süümepiinu, et tema küürimisel aidata ei saanud, aga no ta lihtsalt ei oleks tünni mahtunud, sest luuk, mille kaudu sisenesime, oli nõnda kitsas. Pererahva sõnul olevat üks kutt seda kunagi ca nädala aega puhastanud, aga nobedate eestlastena saime meie hakkama päevaga. Kunstnikule kohasena käitus Mark vahel irratsionaalselt, aga kuna ta kavatsused olid alati head, siis me ainult muhelesime selle peale. Nimelt, hoolimata sellest, et olime talle andnud mõista, et tahame tünni enne puhtaks saada ja alles siis teeme lõunapausi, kihutas ta meie teadmata poodi ning tõi meile saiakesi. Muiates, üleni märgade ja mustadena, seisime pimedas veepaagis, aga võtsime luugist ulatatud toidu tänuga vastu. R’ile meenutas see kangesti Voonakeste vaikimise kaevustseeni. Sarnane olukord oli ka paar päeva varem kui olime talle mõista andnud, et läheme majja sööma alles peale seda kui aiapostid kõik maa sees. Aga tema ilmus kausitäie puuviljadega ikkagi kohale. Samast kausist leidsime ka väikese äratuskella, aga ära seda ei söönud.

Ühel hommikul läks R Markiga karjamaale, et lehmad kokku ajada. Kuna R polnud enne seal käinud, oli ta kummikutega ning tagantjärele ehk oleks tossud paremad olnud. Aga seal ta oli ning lippas nagu pöörane, et lehmadest ette jõuda. Mark rallitas mööda mägist karjamaad oma Hiluxiga ringi, karjus nagu ratta peal ning tagus vastu autoust, imiteerides kauboid hobusel. Vaene diislisuksu oli üpris väsinud olemisega, ent pidas neile väntsutustele hästi vastu.

Mõned päevad peale lehmi oli hirvede kord. Marki sõber Graham, kes eluaegne farmer, oli meile appi tulnud, sest hirvedel tuleb enne lihuniku juurde viimist sarved maha lõigata ja mis puutub loomadesse, siis oli Graham teadja-oskaja mees. Mark ja Michelle olid eelnevalt rääkinud, et kui nad oleksid varem teadnud, et hirvedega nõnda palju tööd ja jama on, poleks nad neid soetanudki. Me muidugi ei teadnud tollest jamast midagi ning ajasime hirved meeste nõuandeid kuulates kokku. Aega võttis see ca veerand tundi. Hiljem muidugi ütles Graham, et mitte kunagi pole see nii lihtsasti käinud. Aga no enne pole neil meid abiks ka olnud :). Mark rääkis meile lugusid, kuidas nad kaks päeva ja helikoptereid appi võttes on neid püüdnud kokku ajada.

Sinna saabudes ütles pererahvas, et pühapäev on vaba päev ning me võime võtta auto ning minna ümbruskonda uurima. Marki ja Michelle’i kodu asub Queenstowni ja Arrowtowni vahel. Arrowtown on Uus-Meremaal tuntud ajaloolise kullakaevajate linnana. Sõit nimetatud linnakesse on kuhjaga täis jällegi imeilusaid vaateid nagu antud riigile kohane. Kohale jõudes panime kesklinna leidmisega natukene puusse ja parkisime auto surnuaia ette, aga hiljem tõdesime, et kogu asula on väike ja nn kesklinn koosneb põhiliselt ühest tänavast, mis ääristatud vanaaegsete hoonetega, mis peamiselt kõik kullapoed või muud ärid. Meie rõõmuks mängis tillukeses pargis heategevuseks rahakoguv bänd, mis üleeelmise sajandi hõngulistes kostüümides ning meloodiates. Kullapoodidest tüdinuna astusime sisse kommipoodi ning ostsime maiust, mis siinmaal kannab nime fudge, aga tont teab, kuis seda eesti keeles kutsuda ning muidugi feijoamaitselisi komme. Suu magusat täis jalutasime mööda jõekallast kullakaevajatest hiinlaste ajaloolisesse külakesse. Nimelt oli turistide kohale meelitamiseks säilitatud kõikvõimalikud hooned, kus 1860’ndatel elutsesid hiinlased, kes siia kullapalaviku ajel tulnud olid. Kõikjal pargis olid üleval infotahvlid, kus sai pilte vaadates ning juttu lugedes aimu, kui erakordselt raske ja trööstitu elu noil päevil oli.

K oli näinud Queenstowni turistiinfopunktis brozüüre Shotoveri jõel kihutavatest punastest paatidest ja kuna see asus nõnda meie kodu lähistel, otsustasime peale kurblikku ajalootundi miskit põnevat ette võtta. Sõitsime kohale ja istusime natukene aega rannas, et jälgida, kas nõnda suur kulutus ennast ära tasub. Sõit paistis vinge. Soetasime piletid ning ronisime paati. Alguses me muidugi ei mõiganud, mis moodi nii madalas vees üldse nii kiiresti on võimalik sõita, kuid ka see selgitati meile kohapeal ära. Nimelt on paadil eriline mootor, mis praktiliselt vee peal ning laseb paadil kihutada ka läbi ca 10 cm sügavusest veest. Sõit oli igavesti vinge ning parajalt märjaks saime ikka ka kui paat kannakaid ja 360 kraadiseid ringe tegi. K karjus nagu pöörane kui tundus, et paat otse kanjoni seina pihta põrutab. Kohati oli kaljusein ikka nõnda lähedal, et elu kippus silme eest läbi lipsama.

Shotoveri jõgi oli enne Alaskal asuvat Klondyke avastamist kõikse kullarikkam jõgi maailmas. Ühel päeval kui K oli nõudepesemise tuhinas, märkas ta köögis ühte potti, mis paistis mullane. Hea oli, et ta küsis perenaiselt, et kas poti võib ära pesta või on see põhjusega mullane ning must. Perenaine hõikas Marki kohale ning küsis, kas kullahelbekesed, mis potis koos mudaga, saaks ehk kuskile mujale panna. Tollel päeval nägime oma ihusilmaga mõned nädalad tagasi Shotoveri jõest välja pestud kulda. Ajas endalgi hamba verele ja kuna maja ümbruses oli igal pool kullapesupanne ning kirkasid hakkamas, küsisime neid endale laenuks ning läksime meie pulmaaastapäeval kulda jõest välja pesema. Peremees ja perenaine andsid meile kaasa mõned head nõuanded, kust ja kuidas täpsemalt otsida. Ajasime kummikud jalga, liivakärbse tõrjevahendi peale, toppisime tööriistad autosse ning läinud me olimegi. Lühidalt öeldes unustamatu elamus unustamatus kohas. Tähtsa ning suurepärase päeva lõpetamiseks lippasime poest läbi, et tähistada seda kõikse hea ja paremaga ja et pererahvast tänada. Ostsime meie uut lemmikut kihisevat viinamarjamahla ning lavashirullide materjali. Tagasiteel koju sõitsime üles suusakuurorti poole. Päris tippu ei punnitanud, kuid ühest vaatlemispunktist saime kogu orule pilgu heita. Otsisime üles kodu ja karjamaa, Queenstowni ja küngaste vahel paiknevad järved ning looklevad kullajõed. K’le meeldis kõige rohkem, kuidas pilved mägedele varju heitsid, jättes mulje justkui oleks maailmal augud sees.

K käis peaaegu iga päev valkjas-hallika puhastverd araablasega sõprust soetamas, viies talle õunu, saia ja köögivilju (naabri peenralt). Hobune oli igavesti vallatu ja natukene ülbe ka. Kui sul õunad taskust lõppema hakkasid, hakkas ta sind näksima ja kui sa talle piisavalt kiiresti maiusi ei ulatanud, siis üritas too neid ise su taskust oma suurte ilaste huultega haaarata. K palus perenaiselt sadula ning päitsed ning otsustas ühel päeval selle suure loomaga ratsutada. Esimesel korral tuli Michelle ise ka kaasa ja näitas kuis Shablis harjamise ja saduldamisega on harjunud. Meelitamiseks pidid meil muidugi taskud saia täis olema. Ja tollel päeval väikesel karjamaal vaatega Remarkables’i mäestikule ratsutas K esimest korda elus hobusega nõnda, et keegi ei hoidnud ohjeid peale tema. Shablis on algajale väga hea loom, sest ta teeb enamasti kõike just nii nagu sina tahad, välja arvatud muidugi siis kui ta kipub väsima - siis üritab ta enda pead maha suruda, et takka üles lüüa. Michelle käskis K’l hobusega natukene kurjem ja karmim olla kui ta lollitama hakkas, aga no te kõik ju teate K’d kui asi loomadesse puutub.

Mõned päevad hiljem võttis K kuurist sadula ning toimetas hobusega täitsa ise. Sellest ajast alates on ta mangunud, et me läheksime kuskile wwoofima, kus vähemasti üks hobune, aga enamasti valib ta välja kohad, kus hobuseid on sadu :).

Saime suure üllatuse osaliseks kui saabus e-kiri meie sõpradelt prantslastelt, kes olevat jõudnud ratastega Queenstowni ning kuna nad peavad seal oma kraami ootama kuni nädala lõpuni, siis küsisime pererahvalt auto, et nendega linnas kokku saada. Kohtusime raamatukogu ees ning pidasime plaani, kuhu ja mida tegema minna. Nende sooviks oli ära näha Arrowtown, sest tõenäoliselt nad seda teed jalgratastega ei läbi. Plaanid peetud, ronisime autosse ning sõitsime enne teekonda bensiinijaamast läbi. Kui olime jõudnud Shotover’i jõeni, et neile näidata, kus me paadiga kihutmas käisime avastas R, et bensiinipaagikork on kadunud. Natukene tõrelesime ja naersime ja keerasime otsa ringi, et üle vaadata bensiinijaama parkla ehk pudenes katuselt maha. Kohale jõudes leidis K tee äärest korgi, aga ka tugeva surumise ja keeramisega see meie autole külge ei läinud. Jooksime kõik edasi tagasi üle suure tiheda liiklusega tee, aga õnneks võttis R oma parema poole nõu kuulda ning tuiskasime esimesse autotagavaraosade poodi uut ostma. Poiss, kes meile vajaliku jubina müüs ütles, et seda toodet käiakse keskmiselt kaks korda päevas küsimas :). Muidugi maksime selle eest hingehinda ning peremees ütles kodus kurjalt, et püha jumal viige tagasi ja küll kuurist leiame mingi sobiva või topime augu kaltsuga kinni. Aga me arvestasime seda kui kooliraha niiehknaa.

Nõndaks, peale korgifiaskot sõitsime rõõmsate ja roosadena kullalinna. Meie, olles seal varem käinud, saime natukene giidi mängida. Vanas hiinlaste asulas sõime kambakesi puude otsast ploome ja kreeke. Kui kõrgemalt ei ulatanud tegime üksteisele pätti. Möödujad vahtisid suu ammuli ja napsasid isegi puu otsast marju.

Tagasi linna poole sõites läksime läbi ühest Uus-Meremaa populaarsemast suusakuurortist – Coronet Peak’ist. Sealt avaneb hea vaade kogu orule ning saime neile ära näidata, kus me umbkaudu elame ning mis karjamaadel oleme joostes loomi taga ajanud. Üleval oli maru külm – peale mõningast aktiivset fotografeerimist tormasime lõdisedes autosse, et linnas koos õhtust süüa.

Kui olime prantslased nende ööbimiskoha ette saatnud, sattusime naljakasse olukorda – prantslased ju musitavad igatüht ja koguaeg (kokku saades ja nägemist öeldes), aga nad olid kimbatuses ja ei teadnud, mida meiega peale hakata. Seega leppisime kokku, et järgmine kord kui kohtume, musitame üksteist mõlemale põsele välja arvatud R ja Ben omavahel. Nemad kätlevad nagu vanad seltsimehed kunagi.

Vahetevahel tekib Mark’il ootamatult soov kuskile sõitma minna. Nad Michelle’iga andsid meile mõista ka, et neil on väikesed süümepiinad, et nad pole meid kuskile viinud ja nii juhtuski, et kui meie olime magusasti lõunauinakut pidamas, sõitis suur vana roheline Hilux signaalitades maja ette ning meil oli kakskümmend kaheksa sekundit, et end kõigeks ette valmistada. Meie pererahva kodu asub orus ja tollel päeval viis meid tee teisele poole mägesid. Silt tee ääres andis mõista, et seal pole rendiautodele asja. Ja varsti saime ka näha miks. Tee lookleb mööda kaljuseina ning on nii kitsas, et kui keegi vastu tuleb, siis peab üks autodest tagurdama, et laiemat kohta otsida. Tee on mägede sisse raiutud vanadel kullakaevamise aegadel ning enamasti väga kivine, sakiline, treppis ja terav. Kui Mark vahel roolis lollitama hakkas, rääkis perenaine loo, kuis nad olid seda sama teed sõitnud ühe Jaapani tüdrukuga ning mäest alla veeredes hõikas Mark näole manatud murega, et pidurid ei tööta. Tüdruk oli muidugi hüsteeriasse langenud ning karjunud tagaistmel, et ta ei taha surra. Julm nali, aga isegi ilma selle naljata oli päris närvekõditav sõit. Mis kõige üllatavam, et seal elavad veel tänagi inimesed – mitte küll palju, aga mõned siiski. Keset täielikku eraldatust (olenevalt ilmastikuoludest võib see ainuke kitsas tee olla kinni nädalaid kui mitte kuid, sest alatasa annavad kaljud järele ning varisevad teele või on kõik nii jääs, et ka kettidest kummide ümber pole mingit tolku). Käisime külas ühel mehel, kes seal elab – vana kullakaevaja (viiendat põlve, tema poeg, kes ka seal oli, oli kuuendat põlve kullakaevaja! – pea et 19. sajandi kullapalavikust alates!). Olevat küll koha maha müünud, et kolida linna vanaduspõlve pidama. Mees ise oli Mark’i kaevanduses kunagi juhatajaks. Mark’i ja Michelle sõnul küll kõige hullem, kes neil seitsme aasta jooksul olnud on, sest ta lõhkus kõik masinad kogu aeg ära ja kui Mark küsis, et mis juhtus, ütles mees siiralt, et ära palun küsi, ma ei taha sulle valetada :). Kui hakkasime sealt ära sõitma, istusime autosse ning R korraliku kodanikuna tõmbas endale turvavöö ümber, mis peale noorem kullakaevaja käskis selle uuesti lahti võtta ning selgitas, et kui nende teede peal miskit juhtub, siis on märksa suurem tõenäosus, et pääsed eluga kui pole autosse aheldatud.

Sõitsime veel tüki maad edasi ning tegime mitmeid peatusi, et me saaksime Jumala kätetöö üle ahhetada ja ohhetada, sest mis sa muud teha oskad kui kõik ümberringi on nii meeletult võimas ja hirmus ja ilus korraga. Järjekordselt tekkis kübeme tunne.

Meie viimasel õhtul, enne kui läksime oma majja pakkima (mida tuli teha meil pimedas, sest nagu varem mainisime pole majas rohkem valgust, kui väikene laualambike), saime pika tuutu sees kingituseks kaks Marki maali reproduktsiooni.

Hommikul vara pimedas kohmitsedes püüdsime kindlad olla, et miskit maha ei jääks ning ronisime autosse. Linna jõudes jätsime auto Marki ema maja ette nagu neil ikka kombeks ning uimerdasime bussipeatuse poole. Käisime läbi kohvikust, mis meie õnneks nii vara lahti oli ning mugisime mõned saiakesed. Bussis panime tähele, et meie ees istub paar, kes mõlemad blondid ning hiljem tuli välja, et soomlased, aga me ei viitsinud nendega midagi rääkida. Kuni keskpäevani ronis buss aeglaselt üle mägede ja K üritas vahepeatuste ajal võimalikult palju õues ringi kõndida, et merehaigusest võitu saada. Retke esimese poole bussijuht oli hirmus vahva, kihutades loogelisel teel võib olla natukene liiga kiiresti, kuid seetõttu tegi vaatamist väärivate kohtade juures lühikesi peatusi. Keset tühjust asuvas forellikasvanduses ja restoranis tegime peatuse, et keha kinnitada ning bussijuhti vahetada. Teine bussijuht oli tunduvalt aeglasem ja seetõttu ei mingeid peatusi enam, aga teekond ise oli juba tähelepanuväärne, sest sõitsime mööda kahest liustikust ning kogu tee kulges üles ja alla läbi mägede, mis punastes õites. K loomulikult jäi paljust ilma, sest magas väljasirutanuna tagaistmel, aga R näitas talle hiljem fotoseeriat, mis ta Jaapani turistina käitudes oli kohusetundlikult K’le kogu teekonnast teinud.