Vahepealsest
Nagu isegi aru saate on meil siin palju targematki teha kui kõigest detailselt kirjutada :). Aga, et uudisiharust rahuldada, täheldame mõne lausega meie teekonna üles. Peale Marki ja Michelli suundusime bussiga mööda lõunasaare läänekallast kohta, mida võib täie õigusega karup...’ks nimetada – niivõrd inimtühi paik. Aga ei teadnud me siis, et igal aastal kui käes on ühe delikatessiks peetava kala (whitebait) hooaeg, suureneb paiga elanikkond mitmekümnekordselt. Sattusime elama kohta, mida võis nimetada nii hotelliks, pubiks, restoraniks, külakeskuseks – ühesõnaga külakese südameks. Kuna uued omanikud kolisid sisse päev peale meid ja vana omanik oli otsi kokku tõmbamas, sattusime huvitavasse olukorda, kus meist said sisuliselt selle koha juhid – K köögi poole pealt ja R pubis. Looduse poolest oli tegemist imeilusa ning pehme kliimaga paigaga ning inimesed väiksele kohale omaselt väga ühtehoidvad ning sõbralikud. Toimetasime seal kui nüüd mälu ei peta pea kuu aega.
Kuna peremehel oli idarannikule asja, saime mugavasti autoga Christchurchi, kus ootas meid mustikaaed, mida pidasid Wendy ja Don – kaks äärmiselt lahedat ning elutervet inimest. Praktiliselt juba teisel päeval võtsime nad endale eeskujudeks. Wendy otsustas mõned aastad tagasi, et ta ei soovi osalust ehitusfirmas, kus ta selle juhina oli aastaid töötanud ning hakkas hoopis aiapidamise ja mustikatega tegelema. Neil on maja kõrval aias 2500 põõsast, mis kohati oma kaks ja pool meetrit kõrged. Meie sealoleku ajaks oli marjahooaeg läbi, mistõttu tegime hommikuti koos Wendyga aias erinevaid töid – enamasti pügasime meeletult suurt paplihekki, mis taimi tuule eest kaitses. Ahjaa, Christchurch on streetracerite unelm, sest asub suures-suures ja lapikus orus mägede vahel ja kõik tänavad ning teed on piiiiikad ja sirged :). Don õpetas meile lõpuks ka rägbi reeglid selgeks.
Peale kolme nädalat tuli jällegi kätte aeg kotid kokku pakkida ning Nelsonisse sõita, mis on Uus- Meremaa kõige päikselisem linn ning tuntud kui jõukamate inimeste pensionile jäämise paik. Seal ootasid meid ees Ben ja Miranda, kellele kuulub Motueka lähistel asuva saare peal jupike maad. Saare üks ots ei asu mandrist eriti kaugel ning sinna pääseb kaheksarattalise sõidukiga, mis ühtlasi ka vees hulbib. Saime saarel asuva maja oma valdusesse ca kaheks nädalaks ning kuna enamasti sadas vihma, siis puhkasime end laiaks. Korjasime mõõna ajal merest merekarpe (mussels and cockles), istusime kamina ees, lugesime ja sõime feijoasid. Tegime mõnel selgemal päeval saarele jalutades ka tiirud peale ja peaaegu kogu sealoleku ajal oli meile seltsiks naabrikoer Rookie – väike nässakas pudelihari, aga hääääästi armas. Aeg-ajalt käisid ka Ben ja Miranda meid vaatamas ja meie toiduvarusid täiendamas.
Paari nädala pärast jätsime eraklikud eluviisid seljataha ning võtsime suuna tagasi põhjasaarele, sest seal ootas meid ees kohtumine vana hea sõbra Kadriga, kes Austraaliast isiklikult kohale lennanud. Rotorua valisime kohtumislinnaks kahel põhjusel – see asub termaalalal ja on väga vilka maoori kultuuriga koht. Teel Rotoruasse sõitsime läbi vulkaanituha kõrbe ja nägime ära ka lume (oleme seda loomulikult kõrgel mäetippudel ka enne näinud, aga mitte nii käegakatsutavas kauguses). Kadrit on alati mõnus näha ja Uus-Meremaa võimalused vaid lisasid olukorrale erakordsust.
kirjutas R kell 11:34 PM
0 arvamust
